|
Kuidas luua lapse arenguks soodsat keskkonda Ülo Vooglaiu loengu konspekt Koduõppe suvepäevadel 31. juuli 2010 Milline keskkond toetab lapse arengut? Mitte lapsekeskne, vaid lapse arengu keskne. Areng on kvalitatiivsete üleminekute jada süsteemi täiustumise suunas. Last arendada ei saa, saab luua tingimusi ja vähendada takistusi. Vastutuse võtmine teise inimese tuleviku eest on suur otsus. Keskmist last ei ole olemas, KÕIK on erilised, andekad, imetlusväärsed. Küsimus on selles, kui kiiresti anded avastatakse ja kas tehakse kõik, et anne ei läheks kaduma. 80% Eestisse sündinud andest hukkub juba enne lapse kooliiga. Täiskasvanu suhtumises on oluline, et õpetatakse lapsi, mitte ainet. Tegelikult ei saa eriti lapsi ka õpetada. Saab aidata õppida märkama, ära tundma, looma jne kuni laps hakkab oma peaga jagama – siis läheb mühinal ise edasi. Saab ainult huvile toetudes, mitte sundusele. Igal juhul on vaja tahet. Tahtekasvatus on eriliselt oluline osa kasvatussüsteemist. Päris ilma sunduseta siiski ei saa, kuid sundus võib olla kaudne. Näiteks saab koos lapsega maalida tulevikupildi sellest, kelleks ta tahab saada ja viidata, mida selleks on vaja teada, osata, mõista… ja mis juhtub, kui eelduseid ei täida. Tahtest räägitakse väga vähe. Enamasti räägitakse motiveerimisest, mis on aga alles tagantjärele. Ette motiivide loomine on pedagoogiline probleem, millega ei tegelda. Silmapaistvalt andekatest inimestest suur osa on milleski väga nõrgad – näiteks tahtejõu puudumine. Oluline on hoolitseda, et lapse areng saaks igakülgset toetust. Keskkond jaguneb: • Materiaalne: looduslik, tehis- ja füüsiline keskkond • Mittemateriaalne: sotsiaalne, vaimne, psüühiline situatsioon • Virtuaalne Vaja on kõigi nende ühtsust. Vaja on vaadata, kas kõik need osad on arenguks soodsad. Psüühiline keskkond on kas tõene või mänguline. Koolis on enamasti mänguline, asju tehakse mängult. Situatsioon on kas absurdi- või probleemne. Vaja on, et oleks probleemne. Kui vaadata, kuidas tegelikult on ja kuidas peaks olema, siis nende erinevus on probleem ja tuleb leida, miks on erinevus. Selleks on vaja kõigepealt vaadata, kas räägitakse nähtusest, protsessist või asjast ja see defineerida. Näiteks haridus on nii protsess kui ka nähtus. Seejärel tuleb vaadata, millest kõnealuse nähtuse/protsessi toimimine sõltub ja mis selle toimimisest/mittetoimimisest sõltub. Tuleb mõelda, millistel eeldustel saab kujuneda haritud inimeseks. Vaja on suurendada põhjuseid, mis toetavad arengut ja vähendada neid, mis takistavad. Igal inimesel on õigus olla iseendaks. Ühiskonna toimimise alus on mitmekesisus. Kool teeb kõik ühesuguseks. Subjekti areng on loomingu funktsioon. Loomingu eelduseks on vabadus ja vabaduse eelduseks kord, nii inimese sees kui väljas. Korda toetab tunnustamine ja et teised ka nii teevad, mitte ainult sellelt lapselt ei nõuta. Näiteks vabadus puu otsa ronida on siis, kui peas on kord teadmise näol, et puu otsa ronimine on turvaline siis, kui kolm punkti on kinni ja üks lahti. Teooria – mõttelised mudelid Metodoloogia – printsiipide süsteem, mille alusel tegutsetakse Metoodika – meetodid, kuidas eesmärki saavutada Didaktika – arusaamade süsteem, mille kohaselt laps kasvab Vanematel on vaja luua mudel, milles on KÕIK tegevused – tegevussüsteem. Iga selle süsteemi element sisaldab pisut kõiki teisi tegevusi. Seega, kui mõnda tegevust üldse ei tunne, siis pole võimalik ka üheski teises väga hea olla. Kõigi tegevuste jaoks on vaja ruumi ja aega. Oluline on teadmiste, oskuste ja arusaamise ühtsus. Tarkuse eelduseks on kogemus. Teist inimest ei saa targemaks teha, saab võimaldada kogemust. Uudishimu on tähtis arengutegur. Kui tekib harjumus otsida põhjuseid, võib vaid imestada, kui kiiresti laps areneb. Lapse miks-e ei või lämmatada. Kasvukeskkond peab toetama uudishimu. Tuleb soodustada hobide, erilise süvenemise tekkimist. Kui inimene ei taha teada ühe asja kohta kõike, siis ei saa ka eeldada, et ta tahaks teada kõigest midagi. Hindamine on koolis formalismi juur. Koduõppel pole mõtet, kui kodus ka samamoodi hinnatakse nagu koolis. Hinnangud on olulised, enamasti on need positiivsed. Valetada ei või ka kiitmiseks. Oluline on rõõmustada koos lapsega. Uni, värske õhk, liikumine, hellus, armastus, usaldus, austus, hoolivus (viimased lihtsalt kas on või ei ole, rääkimisest pole abi), andestus (kui andestust ei ole, tekib valetamine, varjamine, petmine). Õnnetus -> kaasa tunda Eksitus -> arutleda, kuidas järgmine kord paremini saaks Meelega tehtud sigadus -> karistus. Kui tunnistab, et tegi valesti, palub andeks, lubab, et edaspidi ei tee -> kindlasti vaja andestada, muidu läheb ainult halvemaks. Sigadusi hakkab laps tegema pärast negativismi perioodi läbimist. Negativismi perioodil on vanematel vaja huumorimeelt. Igasse arenguperioodi tuleb suhtuda mõistvalt ja nalja ka teha. Kui hakatakse vastanduma, õelutsema, karistama, siis ei tule midagi välja. Töö on tähtis. Kaheaastane saab juba näiteks tolmu pühkida, ühekaupa halge kööki viia. Vaja on tööriistu, õpetust nende kasutamiseks. Näiteks on vaja õppida, kuidas nuga ja kirvest kasutada, et oleks turvaline. Kõigepealt rääkida – siis katsetada – siis ohud läbi rääkida – ja harjutada. Tulemused on vaja esile tõsta. Imestamine on tähtis arengutegur. Kodus saab teha katseid. Näiteks panna lumi kausiga pliidi äärele, vaadata, mis sest saab ja siis tulemus jälle sügavkülma panna. Vaja on näidata, et õigeid vastuseid võib olla palju. Selleks on hea vaadata asju erinevatelt külgedelt, kasvõi tassi. Võib panna asjad ühte kuhja ja lasta lapsel need kahte kuhja jagada. Ise peab leidma, mille alusel saab jagada. Iga kord küsida, mille järgi veel saaks jagada, võimalusi on palju. Mingil hetkel tekib läbimurre, laps taipab klassifitseerimist. Laps võib tulla seoste peale, mille peale ise ei tule. Näiteks asjad, mis teevad lapsele haiget – saag ja villane kampsun. Teadus, luule, muusika, teater viivad arengut edasi. Lapsele on oluline tunne, et temaga arvestatakse. Lugema õppimisel võib lasta lapsel vaikselt omaette lugeda (mitte häälega) ja pärast arutada, kuidas loetust aru sai. Häälega lugemine aeglustab, kuid tekstis olulise leidmiseks on vaja teksti kiiresti haarata. Kuidas laps saaks aru, et mingit asja on vaja osata ja tahaks ise seda õppida: lapsel on vaja kogemust ja sisemist mõistmist, et ta tegelikult ei oska. Seda võimaldavad muusika, tants, rollietendused (saab ka kodus korraldada, pisikesest peale lasta lastel ise teha, õpib rolle mõistma), sport, keeled. Nendes ei aita, et õppisin küll, kui on vaja teises keeles rääkida, pilli mängida, tantsida. Kirjanduses on tähtsaim muinasjutt. Hea avara sõnavaraga emakeel on aluseks edasi õppimisele. Keel avab kultuuri. Võõrkeelte oskamine avab maailma. Mida enam keeli valdab, seda enam vaatenurki maailma näeb. Vaja on süveneda 2-4 ainesse korraga, et tekiks läbimurded. Kui iga päev terve päev keele sees olla, siis on see ruttu käes. Hindamisest: Sidet – üles, alla, vertikaalis, horisontaalis – on raske saavutada. Edasisidestus – sihid, millel püsitakse kogu aeg ja eesmärgid mingiks ajaks. Tagasisidestus – kogume andmeid, teeme järeldusi edasiseks. Iga tulemus peab sobima sisendiks järgmisele astmele. Kui eesmärki pole, siis pole tagasisidestusel mõtet. Kui ei tea, kuhu lähed, siis pole vahet, kuhu välja jõudsid. Arenguteooria (dialektika) kolm seadust: vastandite võitluse ja ühtsuse seadus, eituse eituse seadus ning kvantitatiivsete muutuste uueks kvaliteediks ülemineku seadus. Inimesest ja tema käitumisest on võimalik mõnevõrra aru saada psühholoogia (teadus psüühiliste protsesside, nähtuste ja seisundite kohta), sotsiaalpsühholoogia (teadus inimesest vahetute suhete ja suhtlemise süsteemis) ja sotsioloogia (teadus inimesest ühiskonnas ja kultuuris) ühtsuse punktis. Lugemissoovitusi: Loodusest lähtuv mõtlemisviis on Johannes Käisi pedagoogika aluseks. Voldemar Pinn. Tõrjutuse efektist Paul Lehestik. Käitumishäirete korrektsioonist Valdur Lulla. |
||||||||||
|
MTÜ Eesti Koduõppe Keskus reg. nr. 80241002 a/a 221035885493 |
||||||||||