Vägivallatu ideoloogia ehk „ Tõusmine individuaalsuseni”

Viktoria Neborjakina [1]

Eestis on aktuaalseks muutunud RÕK temaatika, on olemas esimene ja teine RÕK versioon, on sündinud Kolmas Õppekava. Tundub, et on pöördeline hetk, kas minna edasi õpetaja ja õpilase, lastevanemate subjektsuse süvenemise teed, mis toob kaasa võimaluste lehviku laienemise, kuid ka ebamäärasuse taseme tõusu, või siis anda alla väsimustundele ja riigipoolse reguleerimise suurenemise taotlustele, mis tagab selguse ja korra kuid ... tundub et sellist teed oleme me juba käinud.

Et valikus mitte eksida, oleks hädavajalik mõista, mis on meie haridussüsteemi otstarve. Kas ta peaks teenima isiksuse [2] kujunemist, mis teostub sotsialiseerimise [3] tulemusena, ning üksluisust (st kõikidele ühesugused nõuded, standardid, ühesuguste/võrdsete võimaluste tagamine jne) suhtlemisel ja koostegevuses, või on vajadust toetada erksate individuaalsuste kujunemist (mitte individualiseerimist [4] ) ja nende täienduvust [5] ? Arvatavasti just selles vaatevinklist on mõistlik vaadelda nii ühtluskooli ja omanäolise kooli toetajate vastuseisu [6] , kui ka koduõpe ja koolis õpetamise osakaalud.

Ka koduõpe sisu, otstarve ja levik on seotud sellega, milline alternatiiv valitakse riigi tasandil. Sest selge on see, et koduõpe on praegu vahendiks ära teha seda, mis riiklikus koolis tegemata jääb ning leevendada kahju, mis seal erivajadustega [7] lapsele tehakse. Arvatavasti, koduõpe on vahendiks kaitsta ja arendada lapse individuaalsust. Kuna igas ühiskonnas muutuvad väärtushinnangud vastavaks aja mentaliteedile, tuleb igal uuel kasvatajate ja õpetajate põlvkonnal alustada sellest, et määratleda mida tähendab neile sõna INDIVIDUAALSUS ? Ning kuna inimeseks saamine ja inimeseks jäämine on võimalik vaid inimestega suheldes, tuleb leida vastust küsimusele, kuidas seostub individuaalsuseks kujunemine sotsialiseerimisega?

Selle probleemi üle on teadlased ja kirjanikud ennegi oma pead murdnud nii Läänes [8] kui Idas [9] . Kas on see subjektsuse eeldus? Kuidas toetada kasvavat last individuaalsuse väljendamisel, kuid mitte toetades egoismi, omakasupüüdlust ja iseolemist, millega kaasnevad üksindus ja õnnetuks saamine? Ja enne kõike koduõpetajal/korraldajal tuleks just iseenda kohta mõista, kuivõrd tahab ta olla ning on individuaalsus või isiksus ning siis juba ka kasvatajana ja ühiskonnategelasena oma tegevust reflekteerida.

Hiljuti juhtusin lugema raamatut, mille kirjutas J. Orlov õpetajale enesekasvatusest. Juba s issejuhatuses intrigeerib ta, öeldes: selleks et muutuda tugevaks, pole vaja pidevalt vägistada ja sundida end jõudu ja vastupidavust arendama; et arendada mälu, pole vaja oma mälu sihipäraselt harjutada; et dieeti pidada, pole vaja endale keelata süüa seda ja nii palju, mida ja kui palju sa soovid; Tekkis lootus, et pakutakse mingit uut lähenemist enesekasvatusele. Ja tõesti. Punase niidina päris mahuka raamatu tekstis ilmutab end väga tähtis idee: „vägivaldselt ei tohi ja ei ole mõtet suhtuda ei ise endasse ega kellessegi teisesse”. Samas põhjendab autor, et vägivaldne käitumine ongi see kõige tavapärasem, stereotüüpne käitumine, mis on ülesehitatud süü ja häbitunde spontaansele tekkimisele ja nende eest kaitsemehhanismide kasutamisele, mis toimub tihti meie poolt teadvustamata ning põhjustab meie rahulolematust. Nii tekkibki oht, et kaitstes last koolivägivallast, me taas toodame koduõppe raames vägivaldse kultuuri. Muudame haridustee vormilt kuid mitte olemuslikult. Samas inimese psüühikas on niivõrd palju sellist, mille kasutusele võttes, saab elada nii iseendaga kui ka oma kaaslastega harmoonias. Seepärast tahangi selles raamatus [10] loetut jagada ja selle teadmise valguses vaadelda meie õppe ja kasvatuse traditsioone.

Eelsõnaks eneseteadvustamise laienemise tähtsusest. Mitmeid tähtsaid protsesse me ei teadvusta endale ja nad pääsevad meie kontrolli alt. Näiteks me ei tea, kuidas meie süda töötab, aga süda töötab sellele vaatamata. Harjumispärased tegevused, mis ei nõua meie teadvuse kaasamist, võimaldavad meil lahendada ülesandeid kiiresti ja täpselt. Kogenud õpetaja näiteks tegutseb pigem intuitiivselt, valides just sellise juhtimisvõtte, mida olukord nõuab. Sellist võimet spontaanselt, intuitiivselt, „teadvustamata” tegutseda tihti tunnustatakse [11] . Orlov aga hoiatab, et just m onotoonses tegevuses ning üksluises hingeseisundites (rutiinis õpetaja hingeseisund ongi pigem üksluine), kui kaob vajadus midagi reguleerida meie hinges, tekib teadvuse kadumine. Autor tuletab meelde, et isegi mõtlemine võib toimuda teadvustamatult, teadvusest sõltumata (näiteks transiseisundis inimene võib lahendada keerulisi matemaatilisi ülesandeid). Nii võibki tekkida olukord, kui inimene tegutseb, funktsioneerib, kuid oma tegevuses on ta täielikult oma organismiprogrammidele allutatud. Inimene on nagu vaba, kuid tegelikult tema Minast sõltub vähe, sest ta ei teadvusta endale oma valikute põhjusi ja ei analüüsi tagajärgi [12] . Sotsiaalse olendina (suhete subjektina), ta ei arene. Ta on võib olla isegi väljapaistev isiksus, kuid mitte individuaalsus. Individuaalsuseks tõusmiseks, arenguks st uue ühiskonnas parem toimivate tegevustemallide omandamiseks, on vajalik oma stereotüüpsete reageeringute taasteadvustamine, analüüs ja vajadusel uuendamine.

Alustagem siis vägivaldse ja vägivallatu juhtimisparadigmade olemuse ja nende põhjuste-tagajärge uuringut.

Esmatähtsaks pean vajadust mõista kust saab aluse selline hoiak, et teine inimene peaks sõltuma meist. Sest just sellest hoiakule toetub vägivaldne suhtumine. Orlov kirjutab, et ohjamatu soov teise inimese käitumist programmeerida ning emotsionaalne reaktsioon selle mitteõnnestumise tõttu kujuneb lapsepõlves. Kui laps solvub vanemate peale, ta programmeerib nende käitumist oma ootustele vastavuseks ning karistab neid süütunde tekitamisega iga kord kui lahknevus reaalse käitumise ja ootuste vahel avaldub. Lapse haavumus on vajalik vanemate normaalseks arenguks. Me oleme harjunud et täiskasvanud kasvatavad lapsi, kuid ei pane tähele kuidas lapsed kasvatavad meid, karistades süütundega iga meie äparduse eest. Lapsepõlves on see mõistlik, sest toetab vanemate vaimse arengut, kujundades neil käitumisjooni, mis on vajalikud normaalse kasvava isiksuse arenguks. Siis kui isiksus on välja kujunenud, siis pole solvumisvõime abi edasiseks arenguks enam vaja, see segab normaalset elamist. Solvumine ja teise inimese „omaks arvamine” on infantiilsuse tunnus, märk sellest et ei suudeta täiskasvanu tasandil eksisteerida vaid tõmmeldakse Lapse ja Lapsevanemate rollide vahel. Ja tõesti, õpetaja omaduste uurimustes on tõdetud [13] , et neid iseloomustas sh madal sotsiaalne julgus, madal enesehinnang ja kõrge kontrollimise vajadus. Ehk kõik kolm on seotud säilinud infantiilsusega? Nii ka koduõppe rakendamisel on tähtis teadvustada, kuivõrd ollakse valmis võtma last mitte kasvatuse objektina, kes meist sõltub, on „meie oma” vaid oma haridustee kujundajana. Tähtis on ka tasakaalu tunnetamine, õpilase infantiilsust kui arengu takistamise tegurit märkamine. Siit siis ka koduõpetaja kutsestandardi ja –sobivuse problemaatika.

Soov teise inimese käitumist programmeerida põhjustab subjekt-objektse suhte tekkimist, sellele ehitatakse vägivaldne juhtimisparadigma, mille juhtimisvalem on selline: kui pole vajalikku käitumist, siis ma teen sinule halba. L aste liigselt muretsema panemine tulemuste eest, tarbetu eksamiärevuse tekitamine on ka varjatud vägivald. Vägivald, mis teostub südamepiina kaudu pole me harjunud vägivallaks nimetama, kuigi valu häbi ning süü pärast ei ole sugugi väiksem järelvalvaja piinas. Siin tooksin välja seose riigieksamitega, nende tunnetega, mis tekivad õpetajatel, kes püüavad õpilasi õppima sundima, kuna tunnevad nii süü- kui ka häbitunnet õpilaste madalate tulemuste pärast. S ellest ohust pole vaba ka koduõppes, mille raames väga palju võib üles ehitada lapse kohusetunde ekspluateerimisele ja süvendamisele. Eriti siis kui vanemad õlehindavad lapse võimeid, on liiga nõudlikud tema suhtes.

Enesejuhtimise viis kasvab välja lastevanemate kasvatusviisist. Selle protsessi internaliseerimisest me hakkame suhtuma iseendasse nii, nagu meie lähedased suhtusid. Mõtted stiilis «Kui ma ei tee seda, mul hakkab halb» ei võimalda midagi muud peale globaalse kaitsekäitumist, milles kaob meie individuaalsus: ükskõik mis me ei teeks, selle eesmärgiks on vaid hirmu ja karistuse pääsemine. Inimese, kes enesereguleerimisel juhindub sellest paradigmast, peamiseks karakteristikuks on mittetehtu eest karistamise sündroom [14] . Kui me tunneme häbi tunnet, meie käitumise juhendaja on impersonaalne, see on koguslik isiksus, mis on ilmutatud kogukonnana, mis antud käitumist hukka mõistab. Vägivald – see on inimeste vahelised tavapärased suhted. On väljatöötatud vägivalla ideoloogia, mille paradigma on läbiimbunud inimese vaimse elust, filosoofias ja religioonis. Jumal ähvardab meid isegi peale surma karistada sh ka sellise käitumise eest nagu mõtlemine. Mittesoositud mõtteviisi eest karistatakse rangemaltki kui mitte sobiliku käitumise puhul. See on arusaadav, sest meie mõtlemine on üldistatud vahendav lüli juhi ja juhendava käitumise vahel. Samamoodi enesekäitumise juhtimisel meie MINA ning meie käitumise vahendajaks on mõtlemine, milles toimub käitumisprogrammide siilumine.

Ülo Vooglaid on korduvalt rõhutanud, et subjektsuse problemaatika on tänapäeval kõige tähtsam. Arvatavasti seetõttu et meie ühiskonna traditsioon on vastupidine, väljendab nii selgelt ranget sotsialiseerimise, kultuuriga kohanemise ja toimetuleku [15] nõuet.

Sotsialiseerimine on tõesti tähtis, sest sotsialiseerimise protsessis leiavad indiviidis toetust sellised iseloomujooned, mis on vastavuses antud kultuuris tüüpilise isiksusega. Sotsialiseerimise tulemuseks on küllaltki ettemääratud iseloomuga isiksus ning sellega tagatakse ühiskonna taastootmist ja kultuuri säilimist. Inimese individuaalne vastavus tüüpilisele on keskkonnaga adapteerimise määr, st et sotsialiseerimise käigus omandab inimene need hädavajalikud omadused et elus hakkama saada. P. Liiv hariduslistis viitas K. Jungi seisukohale, millega vastavuses sotsialiseerimine on lausa päästerõngas inimese tumeda vaimu eest. [16] Koduõpet korraldades tuleks hästi läbi mõelda, kuidas sotsialiseerimist tagada, milliste inimrühmadega laps saab end siduda ja identifitseerida, mitmeid normatiivseid rolle katsetada ja oma loomupärast omaks võtta. Eriti tuleks pöörata tähelepanu kodu, perekonna sotsiaalse kapitali olemasolule või puudumisele. Kuid sotsialiseerimise juures on ka negatiivseid momente. Orlovi arvates kultuur on ka ohtlik, sest kultuurse kogemuse (sh ka oma koduõpetaja, lähedaste, vanemate kultuur) omandamine deindividualiseerib inimest . Kui koduõpe teostajaks on lapsevanem ise, tekib oht et ei suudeta lapsele arenguks piisavaid väljakutseid pakkuda. Seepärast areneva inimese eesmärgiks on sh ka tajuda, et kultuur on vajalik kuigi vägivaldne ning et inimene ise võib/peab määrama, mil määral ta allub kultuurile ja mil määral suudab olla individuaalsus st tahab ja suudab keskkonda mõjutada endale sobivaks, kultuuri arendada.

J. Ginteri idee on käsitlusel kasutusele võtta sotsialiseer u mise mõistet. Selle määratluseks pakume järgmist sõnastust: Sotsialiseerumine on sotsiaalse keskkonna ja indiviidi vaheline protsess, mille käigus inimene muutub, muutes samas end ümbritsevat sotsiaalset keskkonda, omandades ja edasi arendades teadmiste, normide ja väärtuste süsteemi, mis võimaldab talle ühiskonna täisväärtuslikuks liikmeks (oma eripära, identiteedi ja kultuuripärandi teadvustamine, oskus teistega arvestada, koostööd teha, oma õiguste ja kohustuste teadvustamine) saamist. Sotsialiseerumine on võimalik vaid kollektiivses tegevuses, hõlmab nii sihipärast kasvatamise ja enesekasvatamise kui ka stiihilised, spontaansed protsessid, mis tagavad individuaalsuse ja sotsiaalse potentsiaali realiseerumist. Nii näemegi meie probleemi, kuidas koduõpe protsessis võimaldada lapsele sotsiaalse kapitali koguda ja realiseerida.

Mõiste määratluses jääb tahaplaanile sotsialiseerumise, individuaalsuseks muutmise motiiv ja arengu tõukejõud. Pitersi seaduse parafraseerides: individuaalsus on inimene, kes on teadvustanud endale enda ebakompetentsuse taseme (ja mu arvates seetõttu on valmis koostööd tegema). Teiselt poolt, individuaalsuseks nimetab Orlov inimest, kes on isiksust allutanud enda teadvusele ja oma tegevuses juhindub armastusest. Isiksus ja individuaalsus erinevad selles mõttes, et individuaalsus on seotud võimega näha asju väljudes sotsiaalkultuurilises kontekstist, ületades arhetüübilisi joone mõtlemisel, see viimane on kõige raskem ülesanne. Üks näide Orlovi poolt: „kui inimene kannatab seetõttu, et lähedased teda ei armasta, ma süvendan talle, et tema naine, lapsed jms ei peagi teda armastama. Selle sanogeense [17] mõtlemise postulaadi omaks võtmine ei juhtu kohe ja kergelt. Aga kui juhtub, siis avastab inimene, et ta on armastatud ja võtab sellist suhtumist kui annet mitte kui kellegi kohustust tema vastu. Siis ta on juba võimeline mõista, miks armastus sünnib ja mille pärast sureb. Ja siis hakkab järjekindel liikumine üles – individuaalsuseni.” [18] Arvan, et selline arusaamine on ka koduõppes täiskasvanu ja lapse suhetes vajalik. Kui esimene suudab mõista, et noorem ei pea teda kuulama, austama, seda enam armastama, siis muutub koduõpetaja inimlikuks, ta ei saa suhtuda lapsesse kui tema tegevuse objektisse. Kui laps mõistab, et ka õpetaja ei pea teda austama, siis muutub õpilane võrdväärseks õppe subjektiks. Väljumine sotsiaalkultuurilist kontekstist eeldab, arvatavasti, erinevate käitumisstiilide võrdlemise võimalust ning vägivallatu juhtimisparadigma kasvõi episoodilist kogemist. Koolis on võrdlemise võimalus tagatud ümbritsevate inimeste rohkuse ja seetõttu nende väärtustehoiakute mitmekesisuse tõenäolisusega. Tuleks mõelda, kuidas saab tagada koduõppel oleval lapsel sellist võrdlemise kogemust.

Kerge rääkida kuidas ei või tegutseda, raskem pakkuda lahendust. Mis on vägivallatu juhtimisparadigma tuum? Vale oleks oletada, et vägivallatu paradigma väljendub „prääniku meetodi” kasutamisel, st selles juhtimisvalemis: «kui sa teed..., siis sinul on mõnus ja hea», kuna siin käitumise ja käitumise hindaja subjekt on erinevad inimesed ning heaks osutub käitumine, mis on ennekõike [19] juhile/kasvatajale hea. Kuid sellist valemid tuleks enesekasvatusel (millel koduõppe raames on kindel ja tähtis koht ja roll) kasutusele võtta küll. Vale oleks oletada, et vägivallatu paradigma väljendub kõikilubatavuses. Samuti kiitmine on vägivalla vorm: vahe ongi selles, kas tegeletakse "motiveerimisega" või inimese arengu toetamisega . Vägivallatu paradigma kasutamine seisneb mitte karistuse kasutamises mittesoovitava käitumise eest, vaid sellise käitumise hääbumises, mittekinnitamises. Selle asemel et karistada end mittesobiliku käitumise eest, tuleks asendada mingi teise rohkem sobiva käitumisemalli kinnitamisega. Samamoodi ka lastekasvatamisel. Näiteks kui laps on arvutist sõltuvaks muutunud, pole mõtted pahandada, keelata ja karistada, tuleb last toetada lapsele tõesti põneva tegevuse otsimisel ja uue harjumise kinnitamisel. Selles protsessis on tähtis järgida reegleid: kannatlikus, ohutus ning vabatahtlikus. Need kolm eeldust ongi vägivallatu juhtimise eeldused. Kui enesearengust rääkida, siis siin on tähtis omandada, enda emotsioonide ületamise, kõrvaltvaatamise oskus, oskust vaadata asjaoludele teisest vaatevinklist, tabada enda emotsioonide tekkimise tõeliste põhjusi, ning julgust väljuda tavapäraste reageerimiste ringist, mis on tihti seotud iseloomult atavistlike harjumustega.

Toetudes Orlovi arvamusele, tahan meelde tuletada millised on vägivaldse paradigma tähtsamad tunnusmärgid, et koduõppes saaksime seda õigel ajal märgata. Vägivaldse juhtimisparadigma rakendamise tingimuseks on: а) kasvandiku vabaduse eitamine, käitumise hukkamõistmine ja tema käitumises eneseregulatsiooni eitamine; б) emotsionaalse barjääri ülesehitamine ning kasvataja MINA tuimaks muutumine lapse suhtes, nende identsuse ja sarnasuse eitamine; в) kasvataja vastutundlikkuse suurendamine selle eest, kas eksisteerib või mitte soovitav lapse käitumine ning hirmutunde sisendamine selle eest, et õpetamine ei vii eesmärgini. Need tingimused on üksteisega seotud ning üksteist määravad. Väga ilmekas on see, et tegutsetakse tihti aja defitsiidis.

Laste kasvatamisel süü- ja häbitunde hirm sunnivad lapsevanemaid ja õpetajaid vägivaldse paradigmat kasutada sest nad mõtiskledes mittetegevuse tagajärgedest (näiteks, laps ei tee kodutööd), liialdavad neid ning reageerivad nii nagu oleks tagajärjed vältimatud. Sellisel tingimusel pole võimalik mittevägivaldne paradigma.

Kiirelt muutuvas elutingimustes jäävad vanemad inimesed (õpetajad, lastevanemad, küpsed poliitikud) paindlikkuse poolest tihti alla oma kasvandiketele, see on üks kindel võime, mida võib oma lastelt ja õpilastelt õppida. Me kõik võiksime ka selle üle mõelda m illine peaks olema (enese) kasvatuse siht, kas tugev ja paindumatu või paindlik ja komforne inimene. Minu poolt refereeritav autor käsitleb seda probleemi nii. Eneseteadvus pidevalt võrdleb meie reaalset käitumist Mina-kontseptsiooniga. Igakord kui ilmneb lahknevus, tunneme me negatiivseid emotsioone. Tänu eneseteadvusele me oleme võimelised tohutult pingutama, et oma isiksust realiseerida ning et mitte võimaldada kooskõlastust rikkuda, sest seda tasakaalu kaotust elatakse raskelt üle. Mida tähtsam iseloomujoon, mis on sisse programmeeritud meie Mina-kontseptsiooni, seda suurem on selle kahtluse alla seadmise üleelamine. Liiga nõrk ja liiga tugev Mina-kontseptsioon - kaks peaaegu võrdselt halba varianti. Ühe tõttu inimene on sihipärase tegevuseks võimetu, teise pärast inimesed on suured tegutsejad, kuid elukriis tihti osutub pöördumatuks. Seepärast (enese)kasvatuse käigus tuleks püüelda selleni, et meil tekkiks võime sellise sisemise tasakaalu kaotuse ületada ilma et meie individuaalsus suurt kahju saaks. Teras erineb malmist mitte tahkuse, vaid vetruvuse poolest, võimega end ja enda struktuuri taastoota. Kujundada endas sallivust kooskõlastuse puudumisse ning Mina-kontseptsiooni teadvustatud muuta elustiili muutmise kaudu – see on üks tähtsamatest enesekasvatuse sihiks.

On levinud seisukoht, et arenguimpulsiks või eelduseks on kriis st enda piiride tunnetamine, sh ka eakriisid. Kriis kui ebaõnnestanud sotsialiseerimise väljendus? Samas üheks tähtsaks vägivallatu (enese)kasvatuse eelduseks on nimetatud ohutust. Eriti lapsepõlves on see tähtis. Selline näiline vastuolu lahendab Orlov sublimatsiooni sisse tuues. Mida te teete, kui teil tekib kriis? Kuidas valu, häbi, hirmu, ärevuse, viha, süütunne või muu negatiivse emotsiooni üle elate? Kas kangeks jääte või muutute aktiivseks? Millised aktiivsuse liigid need on? Kui te hästi teate neid, siis te teate samuti, et ka tulevikus, kui kriis tekib, just see kaitsesüsteem hakkab tööle: kas agressioon, kompensatsioon, ülikompensatsioon, väljatõrjumine, põgenemine, projektsioon, ratsionaliseerimine... kõik need kaitsemehhanismid toovad vaid ajutise rahulduse ja ei päästa pikemas perspektiivis järgneva konflikti tekkimisest. Kõikides kaitsemehhanismidest arvatavasti sublimatsioon [20] on kõige täiuslikum ja ihaldatavam, sest just see teeb inimese õnnelikuks tõelise inimliku õnne kaudu. Sest sublimatsiooni korral ei teki alaväärikusekompleks. Enesearendamiseks lõppude lõppuks osutubki mitterahuldatud tungide selliste sublimatsioonide vormide omandamine, mis meie võimetele vastavad [21] . Võib öelda et individuaalsuseni jõudmine kulgebki selles sublimeerimise protsessis ning avaldub elumõtte teadlikkuse laienemises.

Nüüd me jõudsime individuaalsuse mõiste tuumani. Ma määratleksin seda nii: Individuaalsus on see inimene, kes sublimatsiooni kaudu ja armastuses juhendav, sotsialiseerudes tunnetab end nii isiksusena (kultuuri kandjana) kui ka erilisena, ainuolematuna ja ereda nähtusena, mistõttu teadvustab enda rolli ühiskonna arengu protsessis ja on ühiskonnas vajalik arengusubjekt.

Lõppusõnaks. Vananenud paradigmale ülesehitatud ühiskonnas köeb vaikselt pidev karistamise ja karistuse vältimise kultuur, mida võiks nimetada ka nähtamatu vägivalla kultuuriks. Orlov märgib, et kui kultuur on püsinud kaua aega märkamatuna, siis ei tajuta vägivalda vägivallana. . Vägivaldne enesekehtestamine on nagu õhk, mille kohta me ei oska arvata, mil määral ta mürgine on, sellest sõltumata aina hingame. Tihti ei taju seda ei õpetaja ega õpilane, lapsevanem ja laps vägivallana, vaid tundub õiglase traditsioonina. Õpilane enamasti ei tajugi seda vägivallana, sest ta elab siin maailmas esimest korda ja ei teagi, et on ka muid võimalusi. Elab ja kukub ühes elukriisist teise, ja ühel hetkel unustab, et oli soov saada õnnelikuks. Toimetulek, ellujäämise ja „kes keda” poliitika mürgistab ja inimene kulutab end andetult, tema potentsiaal jääb avamata. Siis ongi aeg välja hõigata „... ahju!”. Sest keegi peab ju süüdi olema selles ebaõnnestunud elu eest.

Olen veendunud et koduõppe idee levitajatel on Orlovi raamatus jagatud teadmistel tähtis koht. Koduõppe õhkkonda luues ei tohiks teadvustamata matkida kultuuri stereotüüpe. Õpetamise ja kasvatamise kultuur on praegu selline nagu on - pigem vägivaldne, kuna ühiskond terviklikult on pigem vägivaldne. Neid inimesi, kes sotsialiseerimise kiuste suudab kasvõi üksi vastu seista kultuuri kaudu individuaalsuse nivelleerimisele, kes sünergiliselt sulatavad endas nii ühist-inimlikku kui ka erilist-individuaalset, kes saaks olla noorele inimesele mentoriks ja eeskujuks mittevägivaldse juhtimisparadigma rakendamisel, ei ole esialgu palju. Kuid usun, et neid hakkab tekkima üha rohkem sh ka selliste raamatute lugemise ja sanogeense mõtlemisviisi omaks võtmise kaudu ja vägivallatu paradigmale ülesehitatud koduõppe tulemusena.

 


[1] Tänan Jüri Ginterit ja Raivo Juurakut, kes artikli valmistamise käigus täiendasid mu mõttekäike ning andsid asjalikke soovitusi ja märkusi .

[2] määratlen isiksust kui indiviidi kes on sotsiokultuurilise kontekstis väljapaistev tüüpiline kultuuri esindaja.

[3] sotsialiseerimine – isiksuse kujunemise protsess, antud ühiskonnale, sotsiaalse kogukonnale vastavate teadmiste, väärtuste ja normide omaksvõtmine.

[4] individualiseerimine – isiksuse omapära väljatoomine, indiviidi omadustega arvestamine.

[5] täienduvus – solidaarsus. See põhimõte lähtub tõsiasjast, et ükski inimene pole täiuslik ja ei suuda üksi inimeseks saa ja jääda. Inimesed on erinevad ja tänu sellele täiendavad vastastikku üksteist.

[6] elitaarse haridussüsteemi toetajad loodavad just individuaalsuse kujunemist elitaarses koolides, samas ühtluskooli idee toetajad taotlevad pigem võrdväärsete tingimuste loomist isiksuse küpsemiseks, kuid primitiivses tähenduses ühtluskool eeldab, et kõik õpilased on ühesugused ning neid õpetatakse ühte moodi. Tegelikult võrdväärsete tingimuste loomisel peaksime arvestama iga indiviidi eripäraga ning toetama individuaalse õpistiili kujunemist.

[7] erivajadus pole puue, vaid maailma püsimise ning mitmekesisuse eeldus.

[8] näiteks M. Vadi. Kollektivism ja organisatsioonikultuuri seosed Eestis.// Akadeemia, 2001, n. 10, lk. 2103-2124.

[9] Näiteks: Б. Па�?тернак. Доктор Живаго. Вильню�?, В�?Г�?, 1988

[10] Ю.М. Орлов, Во�?хождение к индивидуально�?ти, http://evolkov.iatp.ru/optimal/books/Orlov_YuM/index.html

[11] vt n. Berlineri mudelis meisterõpetaja kirjeldust: E. Krull.Pedagoogilise Psühholoogia käsiraamat. TÜ, 2000

[12] Me mõtleme stereotüüpseid mõtteid, me mõtleme käibetõdedes, mida kõik väärtustavad. Näiteks Kitzbergi “Libahundis” on käibetõdede vägivaldsus hästi esile toodud. “Romeos ja Julias” käibetõde viib noored armunud surmani – nii julm vägivald võib olla käibetões ja inimesed võivad olla nii pimedusega löödud, et ei näe käibetõe vägivaldust. Ka vene kaasaegses kirjanduses, n. A. Rõbakovi teoses (�?. Рыбаков . Дети �?рбата. Таллин, Э�?�?ти раамат, 1988).

[13] М. Педа�?�?. Проблемы и результаты научного и�?�?ледовани�? учителей. ТПУ, 1990 .

[14] seisundi üheks väljenduseks on veendumus et „mis pole lubatud, on keelatud.”

[15] toimetulek – stressi ületamine.

[16] Ise tume pool on kõige ohtlikum - just seetõttu, et Ise on psüühe suurim jõud. Ta võib panna inimesed heietama suurushulluslikke või muid eksikujutelmi, mis neid kammitsevad ja nende üle võimu võtavad. Selles seisundis inimene usub üha kasvavas vaimustuses end olevat universumis suuri mõistatusi mõistnud ja need lahendanud; ta kaotab igasuguse kokkupuute inimliku reaalsusega. Selle seisundi usaldusväärne sümptom on huumorimeele ja inimlike kontaktide minetamine. Nõnda võib Ise esiletulek kujutada endast inimese teadvuslikule Minale suurt ohtu. Carl Gustav Jung "Inimene ja tema sümbolid", lk 244.

[17] sanogeenne mõtlemine – mõtlemine, mis tekitab terve olemist; patogeense mõtlemise antonüüm; seisneb sh emotsiooni kognitiivse struktuuri üle arutamisest eesmärkiga distantseeruda emotsioonist, mille tõttu emotsioon kustub ning tekib võimalus võtta otsust positiivselt mõeldes; oma mõtlemist juhtimisest vastavalt reeglitele, mis ei kattu tavapäraste loogiliste reeglitega ja on pigem nendega vastuolus;

[18] Siinkohal on kohane meenutada, et samale probleemile on osutanud ka saksa kasvatusteadlane, kes kirjutas raamatu “Kasvatuse lõpp” (“Die Ende der Erziehung”): kasvatus võib olla allasurumine, individuaalsuse hävitamine.

[19] Kuna vägivaldse juhtimisparadigma sisaldab teisele kannatuste tekitamist, siis mõnel ajal tekib aktsentide moonutamine: juhitava inimese kannatused muutuvad juhi rahuldustunne allikaks. See inimene, keda vägivaldselt juhitakse, tunneb rahuldustunnet rahuldades juhi soove ning pääsedes karistusest. Vabanemine karistusest on alati meeldiv ning see meeldivus muutub emotsionaalseks kinnituseks juhi poolt soovitud käitumisele. Tulemuseks tekib sisemine keeldumine enesejuhtimisest ning juhitav muutub juhi ohvriks ning loobub individuaalsusest, iseseisvusest, sisemisest vabadustundest, ning (VN: kas pole paradoksaalne?) just see loobumine võimaldab talle tunda end eneserealiseerumisena ning rahuldatuna.

[20] sublimatsioon – psüühiline protsess, milles afektiivsete tungide energia transformeeritakse ja ümberlülitakse sotsiaalse tegevuse ja kultuurilise loomingu eesmärkidele; toimub kui kaitseprotsess, loovuses eneserealiseerumine.

[21] enda tugevaid ja nõrke omadusi teadvustamiseks tuleks tegevust reflekteerida, kasuks on selles protsessis end määratleda mingi sotsiotüübi esindajana, n. sotsioonilise käsitluses.