Ingrid Vooglaid 
 
Psühholoogia õpingute ajal Tartu Ülikoolis hakkasin kõigepealt kahtlema lapse lasteaeda saatmise vajalikkuses. Sellele järgnes koolipsühholoogina töötamise ajal tekkinud veendumus, et kool süsteemina ei ole lapse kasvamiseks sobilik paik. Varem olin pidanud kooli küll oluliste puudujääkidega, kuid siiski lapsele vajalikuks kohaks. Esmakohtumisel tundus tervete laste kodus õppimise idee harjumatu ja kahtlane. Tasapisi hakkas aga mõte idanema ning järjest minu teele sattunud materjalide ja inimeste mõjul hajusid kahtlused. Usun, et peamine, mida vanemad saavad oma laste jaoks teha ja mida nad vältimatult igal juhul ka teevad, on luua (või valida) keskkond, milles laps maailmaga tutvub ja millele tuginedes ta oma edasise elu üles ehitab. Seepärast algab koduõpe minu jaoks juba enne lapse sündi ja on tihedalt seotud loodussäästliku eluviisiga. Eelkõige tegelen ma koduõppe teemaga oma tulevastele lastele ja lastelastele võimaluste loomiseks, kuid ka selleks, et neil oleks sarnaste kogemustega sõpru-tuttavaid ja et ka nende lastel oleks veel kusagil elada.

Merje Luuk 
 
Seitsme lapse ema. Kõrgharidus Tallinna Pedagoogilisest Instituudist, eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialalt. Täiendanud end Tartu Waldorfseminaris pedagoogika alal. Kuulun Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi Nõukokku.  
Teised aktiivsed huvialad: aktiivsünnitus ja alternatiivmeditsiin.
Kuulsin koduõppe võimalusest vanemate soovil mõned aastad tagasi, kui mu vanemad lapsed olid juba koolilapsed. Mäletan toonast positiivset šokki, mida see avastus minus tekitas. Et "jess!", kas tõesti on olemas SELLINE võimalus! Esialgu näis küll, et olen leidnud juba oma lastele sobiva vormi hariduse andmiseks (nad õppisid Waldorfkoolis), kuid mõne aja pärast tekkis vajadus muutusteks ja seisingi valiku ees - kas koduõpe või mitte.  
Tunnistan, et esimene aasta vanima lapsega koduõppel oli eneseusu ja -leidmise aasta. Laps oli tubli ja ehkki järgisime püüdlikult klassi õppekava ja programme, andis see aasta kodus siiski aimu sellest vabadusest ja vastutusest, mida koduõpe vanema soovil endaga kaasa toob.
Hetkel oma lastega kuus aastat koos koduõpet teinuna olen jätkuvalt vaimustuses sellest võimalusest. Kõik tulemused räägivad enda eest. Vanemad lapsed on hetkel koolis ja saavad seal kenasti hakkama, nooremad naudivad loovat elu, õpivad rõõmuga iga päev midagi uut ja mina õpin lastelt.
Leian, et koduõpe kui valikuvõimalus peaks olema kättesaadav igale perele vabalt valitud tingimustel, sest mis võiks olla parem sellest, kui oma ema (või isa?) tegeleb pühendunult oma lapse õpetamise-kasvatamisega?

Tiia Leis
 
Omandasin kõrghariduse Sheffield Hallami ülikoolis Inglismaal, kus õppisin haridusteadust. Vaatamata sellele, et kursus oli väga tavakooli keskne, püüdsin oma uurimustöid ikka koduõppega siduda.  Huvi koduõppe vastu tekkis muidugi juba aastaid varem. Selle võimaluse efektiivsust tunnetasin juba lasteaias. Järgnevad viis erinevat kooli nii Eesti eri paigus kui ka teistes riikides ainult  kinnitasid mu tõekspidamisi. Tekkis kindel teadmine, et oma lastele tahaks midagi paremat. Eriti tugevalt tunnen vajadust asjade käiku mõjutada nüüd, mil olen kahe väikese tütre ema.  Tahaks, et inimese loomulik vajadus areneda ja  tung midagi saavutada ei kustuks  seitsme aastaseks saades, mil kool teeb millestki nii loomulikust kohustuse.

Anneli Sihvart
 
Meil on peres üks tütar ja palju lemmikloomi, neist osa elavad siin kui hoiukodus. Olen lõpetanud Tartu ülikooli ajakirjanikuna ning kaitsnud samal alal ka magistrikraadi. Olen Tallinnas paikneva tantsukooli Noor Ballett juhatuse liige. Tütar on olnud koduõppel vanema soovil alates II klassi teisest poolaastast, ehk 2005. aasta veebruarist.