MTÜ Eesti Koduõppe Keskus
’küsija suu pihta ei lööda’
Korduma kippuvad küsimused
1) Kust leida materjali õppimiseks?
Olenevalt valitud lähenemisest on materjalid erinevad. Koduõppel oleval lapsel on õigus saada kõik õpikud ja töövihikud koolis kohal käivate lastega võrdsetel alustel. Lisaks on olemas raamatukogud, internet, lai maailm, mis pidevalt uusi kogemusi ja õppimisvõimalusi pakub ning erinevad inimesed, kellega saab igasugustest asjadest rääkida. Hakkaja laps võib mõne teema vastu suurt huvi tundes ka näiteks antud teemaga seotud avaliku elu tegelasele või kõrgkooli õppejõule kirjutada ja talle küsimusi esitada.
***
Eelkõige peaks vanem teadma, mis moel ta tahab või saab koduõpet teha ja kuivõrd ollakse seotud kooli ja selle nõudmistega. Sellest tulenevalt tuleks valida ka õppematerjal. Mida vabamad käed on lapsevanemal õppeprotsessi üle otsustamisel, seda suurem on valik materjalide suhtes. Hea oleks end kurssi viia olemasoleva õppekirjandusega konkreetsele klassile, milles laps õppima hakkab. Ja siis (vastavalt lapse tasemele, kooli nõudmistele jm) teha otsus konkreetsete töövihikute-õpikute osas.
Kaasaegsetele õpikutele-töövihikutele lisaks on väga tänuväärne ja sageli sugugi mitte vananenud infoga eelmiste aastakäikude õpikud, isegi kuni eelmise EV-aegseteni välja (kui peaks õnnestuma selliseid antikvariaadist leida või on mõni riiulisse vanavanemailt pärandusena jäänud:))Ja loomulikult vastavalt vajadusele ja huvidele kogu raamatuvara meie ümber. Emakeeles lasteluule kogumikud, muinasjuturaamatud, raamatud huvitavatest inimestest jnejne. Matemaatikas raamatud nuputamisest, IQ ülesannete kogud. Loodusõpetuses aimeraamatud loomadest, lindudest, putukatest, taimedest. Jne.Interneti kui õppevara üle peaks otsustama iga pere ise. Loomulikult leidub seal igakülgset infot. Iseasi, et millisena hindavad vanemad arvuti üldist mõju lapse arengule. Alati on võimalus soovitud materjal välja printida ja seda kasutada. Waldorfpedagoogikat järgivatel vanematel kulub esialgu kodus õpetades ära vaid hulk suuri valgeid vihikuid ja häid pakse pliiatseid ning vahakriite.
Kaasaegsetele õpikutele-töövihikutele lisaks on väga tänuväärne ja sageli sugugi mitte vananenud infoga eelmiste aastakäikude õpikud, isegi kuni eelmise EV-aegseteni välja (kui peaks õnnestuma selliseid antikvariaadist leida või on mõni riiulisse vanavanemailt pärandusena jäänud:))Ja loomulikult vastavalt vajadusele ja huvidele kogu raamatuvara meie ümber. Emakeeles lasteluule kogumikud, muinasjuturaamatud, raamatud huvitavatest inimestest jnejne. Matemaatikas raamatud nuputamisest, IQ ülesannete kogud. Loodusõpetuses aimeraamatud loomadest, lindudest, putukatest, taimedest. Jne.Interneti kui õppevara üle peaks otsustama iga pere ise. Loomulikult leidub seal igakülgset infot. Iseasi, et millisena hindavad vanemad arvuti üldist mõju lapse arengule. Alati on võimalus soovitud materjal välja printida ja seda kasutada. Waldorfpedagoogikat järgivatel vanematel kulub esialgu kodus õpetades ära vaid hulk suuri valgeid vihikuid ja häid pakse pliiatseid ning vahakriite.
2) Kas ja kui palju on vaja kodus süsteemi järgi õppida või piisab ainult lapse jälgimisest?
Need kaks võimalust ei välista teineteist. On vaja süsteemi (olgu see vaid lapsevanema peas), aga ka last jälgida. Kõik sõltub. Sellest, kui vastutavaks vanem end koduõppes peab ja kuidas jagatakse seda vastutust kooliga. Mida rohkem on koduõppes kooli ettekirjutusi ja tingimusi, seda rohkem peaks päevas olema ranget süsteemi ja vähem spontaansust. Vanema suurema omavastutuse puhul on rohkem võimalust lapsel tõeliseks isetegemiseks, -avastamiseks ja leidmiseks. Kuid ka sel juhul on vanem see, kes suunab, aitab ja juhib, kui vaja.
3) Kust leida sobiv koduõpet aktsepteeriv kool?
Sellist kooli soovitada on väga raske, kuna koduõpe vanema soovil on Eestis alles lühikese traditsiooniga. Kindlasti tuleks kuulata teiste perede kogemusi ja teha siis endale sobiv valik.
4) Kuidas ühildada koduõpe ja töö?
See sõltub konkreetsest tööst, konkreetsest lapsest ja konkreetsest vanemast. On võimalik, et laps õpib päeval iseseisvalt näiteks kodus või raamatukogus ja õhtul vaatab koos lapsevanemaga üle, kuidas ta sellega hakkama sai. On võimalik, et ta on vanemaga töö juures kaasas ja õpib vaikselt seal, küsides komistuskohtades vanemalt nõu. On võimalik, et laps ja vanem õpivad koos kas pärast tööd või vanema vabadel päevadel, sest kodus õppides, kuna töö on individuaalne, kulub õppimiseks mõnikord natuke vähem aega kui koolis käies. Ja on ka võimalik, et vanem töötab sellisel kohal, kus ta saab kas osaliselt või täielikult kodus töötada, siis on ta lapse jaoks küsimuste esitamiseks ka käepärast. Üks asi, mille töötava vanema laps koduõppel kindlasti lisaks ära õpib, on oskus arvestada teiste tööga, märgata õiget hetke, mil küsimuse esitamine teist tema tegevuses ei sega, oskus keskenduda ja töötada olemasoleva aja jooksul intensiivsemalt, kui ta koolis töötaks. Juhul, kui ta on vanemaga töö juures kaasas ja see töö juhtub olema kusagil, kus on ka teisi töötajaid, siis õpib ta viisakalt ning korrektselt suhtlema ka teiste täiskasvanutega, nende seltskonnas hõlpsasti toime tulema, ta oskab hiljem ka n-ö tänaval iga täiskasvanuga suhelda ühtaegu nii enesekindlalt kui viisakalt. Ja kui ta on juba pisut suurem, siis õpib ta ise planeerima oma aega ning iseseisvalt töötama. Kõige selle õppimiseks on tal loomulikult alguses tuge vaja.
***
Vahel on ühe või mõlema lapsevanema kodune, töö- ja huvialane elu nii sujuvalt korraldatud, et lapsed on kõigi loomulik osa. Lapsed saavad osa vanemate tööelust, mis võib ühtlasi olla ka hobi ning laste olemasolu rikastab tööelu ja aitab avastada uusi olulisi tegevusvaldkondi. Vahel leiavad vanemad, et koduõpe ja lastega koos kasvamine on nii tugev prioriteet, et tööd, mida laste kodus kasvamisega sobitada ei anna, sinna kõrvale ei mahu.
5) Kas kodus õppinud lapsed panevad lapsevanemaks saades omad lapsed kooli või õpetavad neid kodus?
Oleneb, kas laps jäi oma koduõppekogemusega rahule ja mida ta täiskasvanuna oma lastele kõige paremaks peab. Kindlasti ei ole nii, et kõik koduõppel olnud vanemad jätavad oma lapsed ka koduõppele. Eelmise aasta konverentsil küsiti seda koduõppel olevalt neiult ja tema ütles, et oma lapsed jätaks ka koduõppele.
6) Sooviksin infot järgmiste teemade kohta:
Koduõpetajate koolitus - toetus.
Täiendõpe kogemustega koduõpetajalt.
Materiaalne toetus riigilt (õpetaja palk emale).
Vanema soovil koduõppe puhul hoolitseb kodus toimuva eest lapsevanem. Tervislikel põhjustel koduõppe puhul on määratud teatud arv tunde, mil õpetaja last õpetab. Koduõppe õpetajaks ei ole vaja eraldi koolis õppida ega spetsiaalset täiendõpet saada. Koduõpe on individuaalõpe ja sellele peaks tuginema kogu õpetajate koolitus.
Lapsevanemal, kes soovib oma lastele koduõpet pakkuda, on oluline põhjalikult selgeks mõelda, mida ja miks ta teeb. Sellest tuleb juttu selle suve koduõppe konverentsil.
Soovi korral võib vanem osaleda erinevatel kursustel, mida mõnede koolide juures korraldatakse. Vanemad võivad ka koopereeruda ja korraldada koos seminare või kutsuda kellegi endale huvitaval teemal kõnelema või töötuba läbi viima. Toetust lapsevanematele pakub MTÜ Eesti Koduõppe Keskus.
Õpetaja palka ema ei saa. Koolile iga lapse jaoks eraldatavad rahad jäävad kooli hoolimata sellest, kas laps käib koolis kohal või on koduõppel.
7a) Kuidas tagada koduõppe toimimine, kui lapsevanem pole selleks valmis? (kui on vaja kaasata õpetajaid, kui laps ei sobi klassikollektiivi, tal on seal keeruline)
7b) Kuidas tagada koduõpe neile, kel vanemad ei ole selleks valmis (sel juhul kui oleks vaja suunata distsipliiniprobleemidega laps, st kes ei saa aru põhimõttest õpi ise ja lase teistel õppida. See pole eesmärk laps koolist lihtsalt kõrvaldada vaid üks ühele saab laps paremini hakkama. Õpetaja igakord ei suuda temaga individuaalselt töötada.
7c) Kas koduõpet kasutada hüperaktiivsete laste puhul? Kas see tuleks neile kasuks?
Ilma vanema huvita oma lapsele koduõppe pakkumise vastu koduõpe ei toimi. Kui vanemal on küll huvi ja soov, kuid tal on koduõppe suhtes hirmud ja kahtlused, siis on võimalik neist hirmudest ja kahtlustest rääkida ja lahendusi otsida.
Alati tuleb vaadata iga last eraldi, otsustamaks, kas tervise- või käitumisprobleemide tõttu suunata teda koduõppele või mitte. Ei saa öelda, et kui laps on hüperaktiivne, siis mingil juhul ei tohiks ta koduõppele jääda või peaks kindlasti jääma. Olenevalt lapsest ja tema kodusest taustast võib koduõpe nii hüperaktiivsele kui täiesti tervele lapsele nii väga tugevalt kasuks kui ka kahjuks tulla. Selleks, et koduõpe kasuks tuleks, on eelkõige vaja vanemate soovi ja valmisolekut seda oma lapsele pakkuda ning oma lapse tundmist - mis konkreetselt talle kõige paremini sobib. Oluline on ka, kas hüperaktiivsus on diagnoos või lihtsalt kellegi mitte tõele vastav hinnang - esimesel juhul on vaja tunda hüperaktiivsetele lastele vajalikku õpikeskkonda ja mõlemal juhul on lapse poole pealt oluline eelkõige konkreetse lapse tundmine ja lapse vajaduste järgimine.
8. Mis on unschooling?
Unschooling on alternatiivpedagoogika suund, mis tugineb avatud klassiruumi pedagoogikale. Üks peamisi unschoolingu eestkõnelejaid oli John Holt, kelle tsitaate leiab meie tsitaatide kogust. Lingikogus on mitmeid viiteid unschoolinguga seotud inglise keelsetele lehekülgedele. Avatud klassiruumi pedagoogika kohta võib inglise keeles lugeda näiteks Alvin Hertzberg`i ja Edward F. Stone`i raamatust "Schools are for children. An American approach to the open classroom." Unschoolingu puhul on avatud klassiruumi põhimõtteid laiendatud. Ekslikult arvatakse vahel, et unschoolingu puhul laps lihtsalt oleskleb omaette ja kodus midagi ei toimu (võibolla tulenevalt nimest), kuid see ei vasta tõele. Unschooling eeldab vanematelt väga suurt pühendumist ja oma haridus(ning elu-)filosoofia selgeks mõtlemist.
Inglise keelset terminit unschooling võib eesti keelde tõlkida kui vabaõpe, kuid tuleb meeles pidada, et see ei ole sama, mis vabakasvatus või Steiner-pedagoogika.
a/a 221035885493