Lapse arengu perioodid ja faasid elukaares ja lapse arengu toetamise võimalusi koduõppes

Tiiu Urva loengu konspekt

Koduõppe suvepäevadel 31. juuli 2010


Areng – jätkuvad muutused kasvavas suunas.

(antroposoofias on oluline juba see, kuidas last raseduse ajal kanti, kuid siin käsitletakse arengut alates sünnist)

0-1a on arengus väga suur roll ema ja lapse suhtel. Alusturvalisus on oluline tasakaalukaks inimeseks kasvamiseks ja et inimene oleks ka keskeas arenemisvõimeline ja erinevaid rolle endal näeks. Esimesel eluaastal vajab laps ema rinda, kätt ja sooja pilku.

Laps sünnib suhteliselt puhta temperamenditüübiga. Mida vanemaks inimene saab, seda vähem selgelt temperamenditüüp eristub. Erinevatele lastele on vaja arengus toeks olla erinevatel viisidel, erinevate laste peal ei toimi samad lähenemised. Parim on tasakaalukas ema. Kõige olulisemalt kuulub laps emaga kokku esimesel kolmel aastal. Sinnani on isa roll ema toetamine ja edasi muutub isa väga oluliseks lapsega suhtlemisel. Lapse arengus on väga oluline, et vanemate vahel oleksid head suhted.

Iga 7 aasta järel on arengukriis. Nende vahel on sisemised kriisid 3a, 9a…
Esimene sisemine kriis on 3a miks-periood.

Kuni 3a õpib laps maailma tundma ja vanem peab kaitsma teda ohtude eest. Oluline on saada piirid paika, et lapsel oleks selge, mis on ohtlik (nt kuuma pliidiplaadi katsumine). Vanem ei tohiks selles osas tagasihoidlik olla. Esimene eluaasta on ohtudele kõige avatum.

Turvaliselt kiindunud laps on kindel, et ema tuleb ka ära minnes tagasi. Ebaturvaliselt kiindunud laps kardab, et ei tule.

Last on vaja kaitsta ka üleväsimuse eest. 3-4a vahel alles tekib lapsel koos mängimise vajadus, enne mängib üksi ja koos emaga. Melanhoolikud ja koleerikud kannatavad suures grupis nähtavalt, kuid flegmaatikust saab aru alles teismelisena. Koos mängimine tähendab 2-4 liikmelistes gruppides mängimist.
Poisid vajavad aju arenemiseks rohkem liikumist kui tüdrukud, kuigi vahel on ka selles mõttes poisi moodi tüdrukuid. Üleväsinud laps jookseb ikka tühjalt edasi, vajab puhkeperioodi. Näiteks püüda laps kinni ja hoida natuke süles kuni rahuneb.

Rollimängud on olulised.

5a laps jonnib seepärast, et näeb asju ainult enda vaatenurgast. Tunneb, et temale tehti liiga aga ei taju teise vaatenurka. Siit tekib konflikte vanematega, oluline on, kuidas need lahendatakse. Alates 3a on sobiv viis rääkimine.

0-7a lapse arengus on kodul väga suur roll. Ema peaks teadvustama, et laps on kõige tähtsam, ema on tema põhivajaduste rahuldaja.
Psühholoog vaatab näiteks, kas üldse, kuidas ja mis pilguga ema lapsele otsa vaatab.

Lapse kasvukeskkond peaks olema rõõmus ja värviline.

7a lapsel tekib vajadus uue autoriteedi järele. Tavaliselt on selleks 1. klassi õpetaja, kuid võib olla ka sugulane, huviringi juhendaja…

Abstraktne mõtlemine avaldub alles 14a, kuid koolis nõutakse seda juba 3. klassi õpikutes.

Lapse arengust saab väikese kokkuvõtte teha alles 17a, siis avaldub uus kvaliteet isiksuses. Enne on eelkõige täiskasvanud need, kes peavad oma tunnetega hakkama saama. Palju sõltub täiskasvanu käitumise tõhususest, kuidas vanem lahendab probleeme. Vanemad peaks probleemid lahendama omavahel, eemal. Ei tohi laste kuuldes üksteist kommenteerida.

Laps peab tähelepanu saama siis, kui ta seda vajab, mitte siis, kui täiskasvanul aega on. Hea on lapsega nii palju koos teha, kui selle konkreetse lapsega riskida julged. Nt koos küpsetada…

Mõnele lapsele ei mõju karistused kahjustavalt, kasvab ikka terve inimene ja on endiselt selline, kellele miski ei mõju. Aga teised on tundlikumad.
Kõige olulisem, mida saame teha, et lapsel oleks adekvaatne enesehinnang, on ausus ja lugupidamine.

Ropendamine on normaalne sisemise kriisi osa, et tunded välja saaks.

Lugema hakkamine on eelduseks koolis hakkama saamisele aga valmidus selleks on erinev ja kool nõuab kiiremini kui peaks. Andekad lapsed kipuvad välja langema.

0-7a toimunu kas toetab või ei toeta 7-14a arengut. Kui igas faasis aitame arengule kaasa, on järgmises faasis selle näol juba alus olemas. Raskusi võib tekkida, kui laps on saanud vähe rääkida. Oluline on lapsele jutustada, mitte ainult ette lugeda. Jutustades tulevad välja seosed, mida laps ehk ise ei tabaks, selgitused.

Keha kiire arengu ajal suundub energia sinna, kiirelt taipamise võime väheneb.

Oluline on toetus, julgustamine. Eriti sotsiaalses küljes on oluline ka öelda, mis ei ole hästi – adekvaatne tagasiside. Igale lapsele on vaja leida see, mis teda kõige rohkem toetab, samas ei tohi kõike ette ära teha. Laps tunneb ära, kui vanem on tema tuleviku pärast hirmul. Kõik tegevused, mis on lapsega alustatud, tuleb koos temaga ka lõpetada. Ei ole hea koguda pooleliolevaid asju. Lastele on vaja arenguks aega anda.

Kehalise kasvatuse tunnis on kõige olulisem tegevus – et oleks rõõm, koos tegemine, julgemaks saamine, innustada tegema. Võistluses on oluline ainult esimene ja viimane koht. Koolis on kehaline kasvatus võistluste peale üles ehitatud.

*Kuni 14a – lapsepõlv
*14-28a – noor täiskasvanu
*Oma elu hakkab inimene seadma alles umbes 21a. Enne seda käib kodust ära ja tuleb tagasi. Seni peab kodu olema koht, mille peale saab alati kindel olla.
*Esimene puberteet – murrab kodust välja, tahab kõike proovida. Eriti poisid kipuvad haridusteed pooleli jätma. Kõik tundub mõttetu, kuid selle alusel ei tohiks tegutseda, sest maailm tundub mustvalge aga tegelikult ei pruugi ümber nii halb olla, kui tundub.
*Teine puberteet – 28a, kui on loonud uue pere ja jätnud vanad probleemid lahendamata.
*28-35a on arenguliselt karjäärivajadus suurim, siis on oluline omandatud haridus.
*42a on oluline, kas inimesel on midagi elus teha, kas tal on erinevaid rolle, mis ta elus õppinud on. Võib olla kolmas puberteet.