Koduõppega seotud hirmud

Ingrid Vooglaid

Kui me Tiia Leisiga tutvudes rääkisime koduõppe vähesest aktsepteeritusest Eestis, ütles Tiia, et küsimus ei ole ju selles, et nad on vastu, vaid selles, et nad ei tea hetkel täpselt, mille vastu nad on. Teadmatus tekitab vajaduse olla kaitsepositsioonis ja olla igaks juhuks vastu ükskõik, millele.

Mulle tundus koduõppe idee sellega esmakordselt kohtudes täiesti pöörane. Kes lapsi õpetab? Mina küll ei oska kõiki aineid ja kust koduõpetajate jaoks raha saab? Mõtete settides hakkas aga koduõpe mulle järjest rohkem meeldima ja loomulikuna tunduma. Eestis on piisavalt palju praeguseid ja tulevasi lapsevanemaid, kes oma sisemuses oleks koduõppeks valmis ja vajavad julgustust, kindlustunnet, et nad saavad hakkama ja et see on lapsele hea. Selle vajaduse tõttu sündiski koduõppe konverents.

Vaadates ringi internetifoorumites, listides, ajalehtedes-ajakirjades ja vesteldes inimestega, leidsin ma 11 koduõppega seotud hirmu (mitte tähtsuse järjekorras):

1. Laps kaotab sotsiaalses mõttes palju ja ei suuda hiljem ühiskonnas hakkama saada

2. Ema mandub lapsega kodus olles ja tema närvisüsteem ei pea koduõppele vastu

3. Laps ei harju elu raskete külgedega ning hiljem on valus kukkumine

4. Vanemad kardavad vastutust võtta ja ametnikud kardavad vastutust ära anda (Nõudlik küsimus mõlemalt poolt, Kes vastutab?!)

5. Rahaga seonduv (peab rikas olema, et koduõpet teha)

6. Ei ole seaduslik / saab ainult arsti tõendiga

7. Ema ei oska last õpetada / ei ole nii palju teadmisi

8. Nõuab ülejõu käivat pühendumist

9. Omaette olemise aega ei jää ei lapsele ega emale

10. Vale motivatsioon lapse koju jätmiseks, lapsed lähevad tänavale hulkuma ja ei ole enam süsteemi pilgu all, ei avastata juhtusid, kui oleks vaja sekkuda

11. Osasid asju lihtsalt on koolis parem õppida, mistõttu kodus ei saa need küljed piisavalt tähelepanu (grupitegevused, orkester jms.)

Allpool ma kirjutan need hirmud lahti lõpus viidatud allikate põhjal ja toon ära ka koduõppe praktiseerijate ja pooldajate vastused.

Sotsialiseerumine

Peamine hirm, mida ka konverentsil korduvalt mainiti, on seotud arvatava sotsialiseerumise puudujäägiga koolis mitte käimisel. Sellest hirmust rääkides selgub, et Eestis eksisteerib arusaam nagu tähendaks koduõpe seda, et üksik laps on emaga kahekesi metsamajakeses, loeb raamatuid, teeb maatöid ja teda hoitakse eemal nii omaealistest kaaslastest, kui ka ühiskonnakogemusest, kusjuures laps ise tõenäoliselt sellist elu ei valiks. Öeldakse, et lapsel on surmigav päevad läbi ühe inimesega olla, laps ei saa väljaspool kollektiivi normaalselt areneda ning võrdsustatakse koduõpe isolatsiooniga. Sellistest ekslikest eeldustest saabki tuleneda vaid üks järeldus - koduõppe laps kaotab sotsiaalses mõttes väga palju ja ei suuda hiljem ühiskonnas toime tulla.

Ülo Tikk kirjutab Õpetajate Lehes puudega lastega seoses (www.opleht.ee/Arhiiv/2001/14.09.01/koik.shtml) : „Ka Enn Leinoste eelistab puudega lapse tavakoolis õpetamist koduõppele. „... Lapse koduõpe on nagu aknal potilille hooldamine. Aga laps peaks oskama ka teistega arvestada ja kollektiivi elu tundma õppima, et ei juhtukski nagu potilillega, mis avamaale ümber istutatuna ei taha juurduda ja kiduma kipub. See oht ähvardab ka erikoolide lõpetanuid, kes suletud keskkonna tõttu, omanäoliste hulgas kasvanuna ellu astudes tihtilugu abituks kipuvad jääma.“

Koduõppe praktiseerijad ja pooldajad leiavad, et oluline on, et lapsel oleks tõelisi sõpru ja eeskujusid ning et ta puutuks kokku erinevate inimestega, mis ei ole sõltuvad koolis käimisest, vaid pere suhtlusringkonnast. Koduõppe vanem kirjutab: „Sotsialiseerumine on teistega arvestama õppimine. Aga see on normaalselt arenenud lapsel nii tugevalt sees, et seda ei pea spetsiaalselt drillima. Seda on võimatu kinni suruda, kui laps suhtleb oma pere ja sõpradega. Miks peaks see toimuma mingis sundkollektiivis?“ On teada näide, kus koduõppel olevad lapsed osalevad koolipeol ainsatena kõigis mängudes, samal ajal, kui igapäevaselt koolis käivad poisid aknalaual külitavad.

Koduõpe on hea moodus vältimaks liiga suurt pinget, mis kaasneb kooli kõrvalt huvikoolides käimisega, laps jõuab tegeleda asjadega, millega koolis käies ei jõuaks. On võimalik käia hommikul näiteks tantsu- või muusikakoolis ja hiljem õppida muid aineid.

Koduõppevanem näeb sotsiaalsuse probleemi pigem vanemate omavahelises suhtlemises, et jagada ja lahendada spetsiifilisi teemasid. Mida õpetada, kust saada häid materjale ja neid omavahel jagada, millised on päevakajalised õpi- vm probleemid ühevanustel lastel jne.

Ülle Leidur ütleb Pere ja Kodu artiklis: „Esimesed kümme aastat on oluline, et laps saaks tundma iseennast. Kui ta on endaga rahul, tal on olnud piisavalt lähedasi kontakte, vanemad on teda tunnustanud ja tal on turvaline ümbrus – siis on tal ka julgus suhelda.“

Üks koduõppevanem kirjutab: „Seltsielu osas on nii, et kuna ta on eluaeg eelistanud suhelda inimestega ükshaaval, mitte suures summas, siis klassiõhtutest ta praegu puudust ei tunne. Sõbratari, kellega koos raamatuid lugeda ja muidu lobiseda, leidis ta Harry Potteri fännide internetileheküljelt, see neiu lippab kohe pärast tunde raamatukokku ja koos nad ongi. Balletikooli sõbrad on ka aga seal on range kord, tunnis ei tohi üldse omavahel rääkida. Vahetunnid on aga lühikesed.“

Mandumine

Teine levinud hirm on, et ema mandub lastega aastate kaupa kodus olles. Kardetakse, et naine muutub pikalt kodus olles ja ainult lastega suheldes imelikuks ja see mõjub ka lastele halvasti. Kardetakse ka mehest liigselt sõltuvaks jääda, oma elu elamata jäämist, et hiljem on raske tööd leida ja et on väga vähe naisi, kes koduõppest terve närvisüsteemiga läbi tuleks.

Mandumine ei sõltu asjaolust, kas naine käib tööl või mitte, vaid sellest, kas ta tegeleb enda jaoks oluliste asjadega. Võib tööl käies manduda ja võib ka mitme lapsega kodus olles ühiskondlikult aktiivne olla ja laia tutvusringkonda omada.

Mehest sõltumise ohu näitlikustamiseks võrdleksin kahte väljamõeldud perekonda. Oletame, et mõlemas peres sünnib kolm last kolme aastaste vahedega, kellest igaühega ema on kolm aastat kodus. Esimeses peres lähevad lapsed kolme aastaseks saades lasteaeda ja hiljem kooli, teises peres on koduõpe. Mõlemas peres on ema lastega üheksa aastat järjest kodus ja sõltub majanduslikult mehest või töötab aegajalt kodus, koduõppe olemasolu või puudumine ei muuda probleemi, kui seda sellisena nähakse. Samuti on mõlemal emal võrdne võimalus hiljem soovi korral tööd leida.

Vastutus

Kolmas hirm on seotud vastutusega. Lapsevanemad kardavad vastutust juurde võtta ja haridusametnikud pelgavad vastutust enda käest vanematele loovutada. Tehes juttu koduõppest, küsivad nii lapsevanemad kui ametnikud, Kes vastutab?! See küsimus viitab nagu oleks koduõppe puhul vastutus kusagil mujal, kui koolis käiva lapse puhul. Keda peaks eelkõige huvitama, et laps Inimeseks jääks ja et tal elus hästi läheks? Kes vastutab koolis käinud inimeste eest, kes on sooritanud enesetapu (sh juba lapsena), joonud ennast surnuks, kasutavad narkootikume, lõpetavad vanglas, hulguvad täiskasvanute meelest ebasoovitavates gruppides, sest ei julge/ei taha kooli minna ega kodus oma hirmust või vastumeelsusest rääkida, ei kujuta ette, mida oma eluga peale hakata, ei leia tööd või töötab terve elu iga päev võõraste enda jaoks mõttetute eesmärkide nimel ja endale vastumeelses ametis, ei saa ühiskonnas hakkama jne? Kas vanem tunneb end eelmainitud tulemuste korral paremini, kui teab, et tema vastutus koolis käinud lapse eest on väiksem, kui kodus kasvanud lapse eest?

Üks koduõppe vanem kirjutab: „Tegelikult ma tahan küll üsna suurt kontrolli omada selle üle, mida ja kuidas mu lapsele õpetatakse. Muuhulgas leian ma, et kuna mina tema ja ka tema võimalike lolluste eest seaduse ees vastutan, siis mul peabki olema teistest suurem õigus teda kujundada. Ma ei saa vastutada lapse eest, keda kujundavad teised, sel juhul peaksid ka vastutama teised. ... Lapsega koosolemisega siis, kui ta koolis käib, on kaks asja pisut teisiti. Esiteks, kui ei satu õpetaja, kelle vaated elule ja inimestele meie pere omadega kokku langevad, siis on algklassides kodu mõju pahatihti kooli omast nõrgem. Nii kulub koosoldud aeg tarbetult suures ulatuses koolis tekitatud konaruste ümbertegemisele.“

Merje Luuk kirjutab Õpetajate Lehes: „Ikkagi seesama küsimus – kui lapsevanem ei tea, mis on tema lapsele parim, kes siis teab? Looduses on nii, et vanemad annavad oma järglastele edasi eluks vajalikud teadmised. Kes/kus on see instants, kes inimlapse puhul teab paremini, mis on lapsele vajalik, ainuõige? Kool, ühiskond, haridusministeerium? Või tulebki võtta kogu teema käsitlusel eelduseks loogika „Jumal teab, mis te seal kodus teete!“? Kasvatusteadlased arutlevad selle üle, kuidas päästa kriisis kodudest pärit lapsi ja nendivad samas, et tänase kooli põhiprobleem on indiviidi identiteedi kujunemine (vt Inger Kraav, ÕpL, 21.03., Elamise õpetus). Ometi on kõigi asjaolude soodsa kokkulangemise korral just kodu see, kus (algklassi) õpilane saaks areneda oma võimetele vastavalt, vabalt, paindlikult. Kus õpitav materjal pole veel nii mahukas, et selle kõrvale elu ennast ei mahu. Ja kus laps alustaks eneseleidmise teed stressita. Usaldusega.“

Vanematel, kes ei kujuta ette, et peaksid vastutama selle eest, mida ja kuidas laps õpib, kuid peavad koduõpet vajalikuks näiteks huvikoolide suure koormuse tõttu, on võimalus kokkuleppel kooliga lasta sageli tulemusi kontrollida ja kasvõi päevade kaupa juhiseid küsides tegeleda kodus samade teemadega, millega sel päeval koolis tegeletakse.

Kai Võlli kirjutab Õpetajate Lehe listis (6.okt. 2000, Re: [Opleht:263]) : „Loa annab õppenõukogu kuni üheks aastaks ja määrab kindlaks õpitulemuste kontrollimise sageduse. Seega jääb kool selle õpilase õppimise tulemuslikkuse eest vastutavaks samamoodi, kui ülejäänute, iga päev koolis käivate eest. Õppenõukogu peab kontrollimise sageduse määrama seesuguse, et vajadusel koduõpe katkestada ja nõuda koolikohustuse täitmist koolis. (paragrahv 4).“

Kai Võlli kirjutab ka (www.opleht.ee/Arhiiv/2001/02.02.01/koik.shtml) , et „Haridusametnikud muretsevad, kas koduõppega suudetakse toetada laste arengut kõigis vajalikes valdkondades. Vanemad näevad õppekava õppekirjanduse tekstide ja ülesannete kaudu, oma maailmapildi kaudu. Kool ja haridusametnikud kardavad, et õpikuist lähtuva koduõppe puhul ei sea vanemad õppele kõiki vajalikke eesmärke, ei taga oma lastele koolis käivate lastega võrdseid õppimisvõimalusi.“ See haridusametnike hirm on vastuolus riikliku õppekava järgimise kohustusega koduõppel. Sellise hirmu puhul oleks loomulik lasta vanematel, kes oma last kõige paremini tunnevad, koostada (vajadusel spetsialisti abiga) õppekava, lähtudes just selle konkreetse lapse vajadustest, tugevustest, nõrkustest ning olulistest eesmärkidest ja mitte kohustada kõiki järgima riikliku õppekava koostajate arusaamadest ja eelistustest lähtuvat õppekava. Samuti jääb arusaamatuks, mille kaudu näevad riiklikku õppekava õpetajad ja haridusametnikud, kes ei ole selle kava koostamisel osalenud.

Malle Haas kirjutab samas Õpetajate Lehes: “ Tuhandeid aastaid on vanemad ise oma lapsi õpetanud-kasvatanud ja andnud just neid oskusi-teadmisi, mida neil endil elus vaja on läinud. Tuhandeid aastaid on hinnatud inimesi nende tegude ja isiksuslike omaduste, mitte tunnistuste-diplomite järgi. Nüüd muretsevad ametnikud, kas koduõpe suudab toetada laste arengut kõigis vajalikes valdkondades ja tagab kodulastele koolis käivate lastega võrdsed õppimisvõimalused. Kahjuks ei toeta praegune haridussüsteem ise laste arengut kõigis vajalikes valdkondades ja ausalt öeldes oleks mul väga kurb, kui minu lastel oleks kodus nii kehvad õppimisvõimalused, kui koolilastel koolis. Paljud koolilapsed suitsetavad ja tarbivad narkootikume, koolides on vähe valgust ja palju müra, muudest stressoritest rääkimata. Selline õpikeskkond ei toeta arengut, vaid on lapsele eluohtlik.

Võimalusi oleks vaja luua eelkõige neile vähestele, kes ei soovi tänase ühiskonna sotsialiseerumispropagandast osa saada (a la kui koolist muud kasu ei saa, siis vähemalt sotsialiseerime lapsed jooma-, suitsu-, pulli-, kängi- jms gruppidesse, et nad end täisväärtuslikena tunneksid, ambitsioonikateks tarbijateks kujuneksid). Olukord on seda keerulisem, et ametnikel on kontrollsüsteem kodude tarvis, juhuks, kui laps kodus nõuetekohaselt (!) edasi ei jõua. Küsimusele, kuidas lapsevanem kontrollib kooli, kui laps seal edasi ei jõua, ei anta vastust. Räägitakse vanema vastutusest, aga haridussüsteem on süüdimatu, tehes mida iganes.“

Eha Jakobson kirjutab Teletemaatika 2000 kogumikus: „Kooli kui traditsiooniliselt konservatiivse institutsiooni seisukohalt on selline koduõpe riskantne ning kaootiline, sest lapse teadmised, oskused, hoiakud ja tunded, nende kasvamine ja arendamine on kooli otsese mõju alt väljas. Samal ajal õpetab see koolile ja õpetajale paindlikkust, tolerantsi, asjade nägemist teise nurga alt, andes nüüd juba lõplikult teada, et kool ja õpetaja pole lapse jaoks ainukesed infoallikad. See on kaose sisenemine traditsiooniliselt kooli juurde kuuluvasse korda, mis peegeldub õppe-, aine- ja arengukavades.“ „Selline koduõpe“ viitab Jakobsoni artiklis olukorrale, kus laps käib koolis ühel päeval nädalas ja ülejäänud ajal teeb tööd kodus lapsevanema toetusel ja õpetaja poolt elektroonilisel teel saadetud materjalide ja soovitustega.

Mõnel vanemal on hirm, et kui ta on kord lapse koolist koduõppele jätnud, ei leia ta enam koolilt tuge, kogu vastutus lapse tuleviku eest lasub tema õlgadel ja hiljem ei ole võimalik ümber mõelda. Tundub, et ka vanemad ise ei usu eriti, et nad oleks usaldusväärsed isikud oma laste tuleviku eest vastutama ja on valmis selle vastutuse spetsialistide hooleks jätma.

Elu raskustega harjumine

Vanemad kardavad, et teevad oma lapse elu sellega veel raskemaks, kui võtavad ta ära koolist, kus lapsel on raske. Öeldakse, et kunagi peab ju ikka suutma kohaneda ja selle maailma reeglite järgi teenima raha, mida on elamiseks vaja. Kardetakse, et laps võõrdub positiivsest rutiinist, igapäevasest kooliskäimisest ja koolielust eemale jäämise vältimiseks peetakse oluliseks, et laps käiks iga päev koolis nägu näitamas ja vastamas.

Vastuseks võib öelda, et inimesel, kellel ei ole varast kogemust, et elus tuleb kõige eest võidelda ja lihtsalt leppida raskustega, kujunevad turvalisemad arusaamad maailmast, mis mõjutavad tema käitumist ja seeläbi ka teiste reaktsiooni tema käitumisele, teda on keerulisem ära kasutada mõttetute ja kahjulike eesmärkide täideviimiseks. Koduõpet praktiseerivad inimesed on täheldanud, et just pehmest süsteemist tulnud lapsed on tugevamad, paindlikumad ja läbilöögivõimelisemad elus tervikuna.

Rahaga seotud hirmud

Arvatakse, et koduõpet saavad endale lubada vaid rikkad pered, sest üks vanem peab kodune olema, et koduõpet korraldada.

Tegelikult toimib koduõpe ka töötavate vanematega peres, ka meie konverentsil oli üks selline pere. Kodus ja paindliku ajaga töötamise võimaluste levides on üha rohkem võimalusi palgatööd ja perekonda ühendada.

Norra esineja tõi konverentsil rikkuse suhtes välja vastupidise tendentsi. Norras on rohkem koduõpet just vaestes peredes.

Õppe rahastamise suhtes on olukord praegu selline, et koduõppe vanem maksab maksudega teiste laste koolikulude eest ja lisaks veel enda laste jaoks, sest koduõppel oleva lapse jaoks arvestatud rahad antakse koolile. Kai Võlli kirjutab (Re: [Opleht:263]): „Lapsevanema soovil toimuvat koduõpet ei rahastata. Pole ka varem rahastatud, kuigi sõnaselge säte on senistest määruse versioonidest puudunud. Sest üleriigiliselt on raske jõuda ühtse reeglistikuni, kus raha ja vastutuse jaotus oleks õiglane.“

Seaduslikkus

Eeldatakse, et koduõpe vanema soovil ei ole Eestis seaduslik ja et koduõppele saab laps jääda ainult arsti tõendiga.

Koduõpe vanema soovil on Eestis seaduslik praegu kuni kuuenda klassini. Koduõppe korraga saab tutvuda Riigiteatajas aadressil www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=23054.

Ema oskused ja teadmised

Lapsevanemad kardavad, et nad ei oska last õpetada ja neil ei ole nii palju teadmisi, et lapse küsimustele vastata. Vanemad kardavad, et ei oska näiteks muusikat või inglise keelt õpetada. Koduõppelapsed käivad sageli huvikoolides, sh muusikakoolis ja keeltekoolis.

Sellele hirmule vastati Eesti Koduõppe keskuse listis, et milleks siis vanem ise koolis käis, kui isegi oma last algklasside tasemel õpetada ei oska. Ükski inimene ei tea kõike, küsimused pakuvad võimaluse koos lapsega vastus välja uurida ja ka ise targemaks saada. Laps tahab teada saada, uusi oskuseid omandada, luua midagi ning täiskasvanu roll on talle selles toeks olla, aidata leida materjale ning inimesi, kes teavad ja võimaldada lapsel õppida.

Koduõppevanem küsib: „Läbi aastatuhandete on vanemad oma lapsi ise kasvatanud. Miks siis kaasaegne tark inimene sellega kardab toime tulla?“

Vabalapse listis oli arutelu, mis algas küsimusega: „Kuidas teil, kes te olete emmed ja eriti koduõpetajad, endi teadmiste kogusega lood on? Kas õpite laste küsimuste peale asju juurde või üritate juba ennetavalt võimalikult palju teada? ... Kusjuures see teema on ka otsapidi seotud minu koduõppehirmuga.“

Vastuseid:

*“Meie emad, oleme täis üllatusi – endalegi ootamatult avastasin ükspäev, et ma umbes tean, kuidas klaasi tehakse. Kui ma vastust ei tea, siis ütlengi pojale, et ma praegu ei tea aga esimesel võimalusel vaatame internetist järele... Kui koos arvutist uurime, siis on see kaugel loengupidamisest, pigem nagu koos õppimine. Väga hariv muuseas.“

*“Mina olen üldiselt harrastanud „me õpime koos“ printsiipi, sest ega mul vastuseid varnast võtta küll ei ole. Kõndiva entsüklopeedia tiitel minu puhul ei kehti ja ma kaldun arvama, et vähesed võivad seda evida. Küll aga on täiskasvanul rohkem kogemusi/teadmisi, kuidas ja kust vastuseid hankida. Samuti, allikakriitiline aspekt, mis tuleb vast suuremate laste puhul kõne alla.“

*“Eks mida vanemaks laps saab, seda rohkem hakkab ta paratamatult aru saama, et ka lapsevanem ei ole see kõige-kõige targem ja ilmeksimatum – on asju, mida ta lihtsalt ei tea. ... Nojah, idee poolest võiks ju internet ja Wikipedia paremadki olla aga siiski on minu arvates paksu raamatuga kõhuli voodis vedelemisel oma võlu, mida arvuti ei asenda.“

*“Mina ütlen alati, et ei tea, kui ei tea. On ju küsimusi, millele on ainus vastus olemas ja kui seda ei tea, siis tuleb vastus leida. Samas on küsimusi, millele on oi-kui-palju vastuseid. Lapsed esitavad tegelikult rohkem küsimusi, millele on palju vastuseid. Seega ei ole vaja karta laste ees häbisse jäämist, sest temaga koos mõelda ja arutleda oskad ikka. ... Seda ei maksa karta, et laps ühel hetkel enam ei küsi. Küsib ikka. Aina rohkem. Tema jaoks pole oluline mitte see, et Sina võib-olla mõnda asja ei tea, vaid see, et Sa kuulad teda, oled tema jaoks olemas. Ta ei anna Sulle hinnangut. Eks koduõppe puhul õpid ka koos lapsega. Esimese lapsega ehk rohkem ja alles ka ennast otsides aga järgmis(t)ega on juba rõõm ja lust sellest koosolemisest.“

Pühendumine

Kardetakse, et koduõpe nõuab vanemalt suurt pühendumist, milleks ei olda valmis.

Aadressil www.perekool.ee kirjutati koduõppe eelistamise kohta muuhulgas järgnevalt:

• “Kindlasti kodus. Aga tema ema, st mina ei ole küllalt pädev teda õpetama, seda enam, et mul on ka teisi huvisid peale emaks olemise ja ma tahaks ennast ka teostada, mitte 24h leemekulpi liigutada.“
• “Ma ei taha, oska ega suuda end ainult lastele ja perele pühendada:“
• “Miks välistab kodu muu maailma? Kui lapsi kodus õpetada, kui lapsi on palju – sellest kõigest tulenevalt on ka koduseid tegemisi palju lisaks tavapärastele ja millal siis veel muu maailma peale jõuaks mõelda? Aga mina tahan mõelda. Mulle ei meeldi olla 24h kodus.“

Üks lapsevanem kirjutab: „Kahjuks ma arvan, et paljud koduõppel olevate laste emad on lihtsalt kodu ja lapse külge aheldatud.“

Nagu eespool mainitud, käivad koduõppelapsed sageli huvikoolides (mis ajal on laps ja vanem eraldi) ja nende vanemad võivad ka ühiskondlikult aktiivsed, suure tutvusringkonnaga ja erineva koormusega (palgaliselt) töötavad inimesed olla.

Iga inimene loodetavasti pühendub elus millelegi. Lapsevanem pühendub oma lastele niikuinii, olenemata sellest, kas lapsed käivad koolis või on koduõppel. Kui vanem näeb koduõpet parima võimalusena lapse arenguks, siis selle pakkumiseks kuluv pingutus on väiksem, kui süütunne teadmisest, et saaks paremini aga ei tee. Kui vanem ei näe koduõpet parima lahendusena, siis ta peaks otsima seda, mis on parim.

Vale motivatsioon

Kahjuks ei kasuta kõik vanemad nendes maades, kus koduõpe juba laialt levinud on, koduõpet õigetel põhjustel. ELVL kodulehel on seoses koduõppega märgitud oht, et osa lapsi satub kooli kontrolli alt välja, kusjuures võib liiga hilja selguda, et nad tegelikult on tänaval, mitte koduõppel. Urmas Heinaste kirjutab (Re: [Opleht:283]): „Samas on mõne lapse ainus soe söök koolitoit. Ja nende jaoks pole koduõpe mõeldav.“

Sellised ohud on küll olemas aga need ei tohiks takistada hoolivatel vanematel ise oma laste hariduse eest vastutada ja teha otsuseid, mille tegemise õiguse ametnikud on endale reserveerinud. Probleemsetest peredest pärit laste aitamiseks on vaja tugevdada lastekaitset, sotsiaalabi ja võibolla soodustada internaatkoolide levikut laste jaoks, kellel on koolis parem, kui kodus.

Koolil on osades asjades eelised

Vanemad kardavad ja ametnikud ütlevad, et osasid asju lihtsalt on parem koolis õppida. Kai Võlli kirjutab ÕpL listis (Re: [Opleht:263]): „Määrus lähtub eeldusest, et kooli ei tulda erandlikel juhtudel, et koolis saadakse midagi niisugust, milleni kodus on raske jõuda (teistsuguse sallimine, esinemine näidendis, orkestris, koostöö jmt). Kindlasti on ka niisuguseid näiteid, kus vanem on koolile selja pööranud just sellepärast, et just neid asju koolist ei saa.“

Urmas Heinaste kirjutab ÕpL listis (Re: [Opleht:283]): „Tekkimas on uus vajadus osalise ajaga, parem jaotusega: kodu/kooli/virtuaalõpe. Lihtsalt on asju, mida tervel lapsel on koolis parem või ainuvõimalik õppida, samas peab olema lapse(vanema)l ka võimalus valida koduõpet nii juhendamisega, või iseseisva tööna, virtuaalõpet, kui seda vastava kvaliteediga pakutakse ja kooliskäimist mõnel päeval nädalas. Sportimas, koos laulmas, ühisprojekte tegemas või lihtsalt kaaslastega suhtlemas. Praegune seadusandlus seda veel ei võimalda, ei toeta, oleks täpsem öelda.“

Kokkuvõtteks võib öelda, et koduõppega seotud hirme on palju ja seda eelkõige teadmatuse tõttu. Kui teil on soov oma lastele koduõpet pakkuda aga kardate erinevatel põhjustel, siis otsige kontakti juba koduõpet praktiseerivate inimestega ja küsige järele, kas hirm ikka on põhjendatud või kuidas nemad selle probleemi lahendanud on.

Allikad:

www.perekool.ee -> vestlusring -> Lapse areng. Otsingu märksõna koduõp.

List Vabalaps

Loodava Eesti Koduõppe Keskuse list

Eravestlused ja kirjavahetus

Krista Kivisalu „Ema õpetab!“ www.perekodu.ee/31697

Merje Luuk „Kogemus – koduõpe“ www.opleht.ee/Arhiiv/2003/11.04.03/dialoog/2.shtml

Ülo Tikk „Puudega laps pole potilill aknal“ www.opleht.ee/Arhiiv/2001/14.09.01/koik.shtml

Eha Jakobson „Kaose tulek korra sisse ehk alustame arvutiga algklassis“ www.ise.ee/teletemaatika2000/kogumik/jakobson.htm

ELVL kodulehekülg www.laps.ee/index.php?id=1571&op=print

Kai Võlli kiri Õpetajate Lehe listis 6.okt. 2000, Re: [Opleht:263]

Kai Võlli kommentaar Malle Haasi artiklile www.opleht.ee/Arhiiv/2001/02.02.01/koik.shtml

Malle Haas „Lapsevanema uitmõtteid“ www.opleht.ee/Arhiiv/2001/02.02.01/koik.shtml

Urmas Heinaste kiri Õpetajate Lehe listis 9. okt. 2000, Re: [Opleht:283]